Paljudes keeltes saab eristada kahte erinevat seisundit: üksi olemine ja üksildus. Moustakas (1972) määratles üksi olemise lihtsalt kui objektiivse reaalsuse, kus ollakse ilma teiste isikuteta. See võib viidata füüsilisele faktile olla üksi või psühholoogilisele. Inimene võib olla ruumis koos teistega ja tunda end üksildasena. Teisalt võib inimene olla täiesti üksi ja mitte tunda end üldse üksildasena. Üksi olemine aitab meil olla ühenduses oma sisemaailmaga, töödelda erinevaid kogemusi ja mõtiskleda elu üle. See hõlbustab ka meie mõtete ja kellegi teise mõtete eristamist.
Eksistentsiaalne üksildus on inimolemuse põhiaspekt, mis eraldab meid teistest. Me ei saa kunagi täpselt teada, kuidas teine inimene tunneb, ja seetõttu ei saa me jagada oma isiklikke kogemusi. Üksilduse kartmine on väga inimlik ning see nõuab julgust ja vaprust enda ees seista ning see võib olla väga rikastav kogemus avastada uusi dimensioone sees ja väljaspool.
Kui inimene ei suuda ennast sügavamal tasandil ühendada, võib üksindus muutuda üksilduseks. See võib tekitada eraldatuse tunde nii oma sisemisest minast kui ka teistest. Vaatamata üksildusega kaasnevatele keerulistele emotsioonidele võib see olla ka võimalus leida uus ühendus iseenda ja teistega.
Üksildus võib olla seotud võõrandumise tundega, mida põhjustab moodne ühiskond ja ka iseenda hülgamine. Kui on lõhe selle vahel, kes inimene on ja kelleks ta teeskleb end olevat, siis võivad kaduda tähenduslikud suhted iseenda, keskkonna ja teistega. Kui oluline side kaob, võib inimene hakata end tundma alaväärsena, ebapädevana või mittearmastusväärsena. See võib viia suletud ringini, mida on raske murda. On ka psühhiaatriline üksildus, mida võib põhjustada lapsepõlves kogetud tõrjumine või hüljatus.
Inimesed võivad tunda end üksildasena, kuna nende elus on midagi puudu. See on enamat kui intiimsuhte puudumine. Me võime igatseda kedagi või suhet, mis kunagi meie elus oli, aga mida enam pole. Üksildustunne võib olla põhjustatud lahutusest, surmast või mingist purunemisest.
Mõnikord kogevad inimesed tõkkeid suhetes teistega. Seda tõket võiks kirjeldada kui soovi kellegagi suhelda, kuid tunne, et ollakse blokeeritud või takistatud. See üksildus on palju rohkem psühholoogiline ja isiklik kui midagi välist.
Inimene võib tunda, et ta ei sobi ja see võib viia veelgi suurema võõrandumise ja isoleerituseni.
Inimesed võivad tunda end haavatavatena, sest nad kardavad teiste hinnangut ja kriitilist suhtumist. Nad tunnevad, et avamine on risk ja see takistab neil abi või toetust küsida. Toetuse puudumine muudab nad samal ajal veelgi hapramaks ja kaitsetumaks.
Elumuutused
Proovige mõelda, kas olete hiljuti kogenud mingeid olulisi elumuutusi ja kas need võivad olla seotud üksilduse tunnetega.
Sõbrad
Tuvastage, kes on teie sõbrad, ja hinnake, kas teie praegused suhted toidavad ja rahuldavad teid. Kui märkate, et lähedasi inimesi pole piisavalt, pöörake tähelepanu sellele, kuidas te teistega suhtlete. Kui näete, et soovite kohtuda uute inimestega, proovige leida viise, kuidas seda teha.
Enesehinnang
Kui tunnete end teistega rääkides ebakindlalt, leidke viise, kuidas töötada oma enesehinnanguga, keskenduge oma emotsionaalsetele vajadustele ja hoolitsege enda eest. Pöörake tähelepanu oma suhtlemisoskustele ja proovige tuvastada, kas saaksite mõnda neist arendada.
Professionaalne abi
Üksildusel võib olla palju erinevaid põhjuseid, mis võivad olla ka omavahel seotud. Mõnikord võib psühhoteraapia aidata välja selgitada, millised on üksilduse algpõhjused, ja tuvastada võimalikud muudatused, mida saaks teha.