Teise riiki kolimine ei ole mitte ainult uus töö, keel või kliima. See on ka kohtumine iseendaga uutes oludes, kui vanad harjumused kaotavad tähenduse ja uued pole veel kujunenud. Kuidas me nendele muutustele reageerime, määrab, kas kolimine saab traumaks või kasvuperioodiks.
Uues riigis seisab inimene sageli silmitsi sügava üksilduse tundega ja alguses tundega, et on elust ümberringi eraldunud. Selle tõttu võivad välismaal elavad inimesed langeda negatiivse mõtlemise lõksu: „kõik siin on valesti“, või teha valesid üldistusi, nagu „inimesed siin on ebasõbralikud.“ Samal ajal peab olema valmis end uuesti leiutama, et identiteeti üles ehitada ja enda ümber uus maailm luua. See nõuab aega ja jõudu, kuid muud teed pole.
Kohanemine kui protsess
Vaatame kohanemist kui protsessi, mis nõuab teatud psühholoogilisi oskusi. Oskusi, mida saab ja tuleks arendada ning treenida.
Kohanemine algab lihtsa küsimusega: „Kuidas ma saan siin olla mina ise?“ Inimene, kes leiab end teises riigis, seisab silmitsi mitmete muutustega: uued suhtlusreeglid, teine kehakeel, tundmatud sotsiaalsed rütmid, isegi erinev aja ja ruumi tunnetus.
Kui sa käsitled seda kui ohtu, tõmbub sinu psüühika kokku. Kui näed seda õppimisprotsessina, ärkab uudishimu ja kohanemine edeneb kiiremini.
Igaühe ees, kes seisab künnisel kohver käes, on selle reisi neli etappi:
- Inspiratsioon: kõik tundub põnev ja uus.
- Konfrontatsioon: ilmnevad raskused, arusaamatused ja väsimus.
- Tasakaalu otsimine: jõuab arusaamine, et siin elamiseks on vaja muutuda.
- Integratsioon: tekib rahutunne ja „koju jõudmise“ tunne.
Igas etapis on teatud oskusi, mida tasub arendada:
„Kui tahad, et sind mõistetaks, püüa esmalt mõista.“
Stephen Covey, The 7 Habits of Highly Effective People
Võime kuulata ja näha teisi ilma võrdlemata või hindamata. Kui me küsime küsimusi ja näitame üles uudishimu, kuidas asju „siin“ tehakse, avame tee vastastikusele mõistmisele.
„Kui oled Roomas, tee nagu roomlased.“
Püha Ambrose Milano (4. sajand)
Võime muuta tuttavaid strateegiaid. Mis „kodus“ töötas, ei pruugi siin toimida. Paindlikkus ei tähenda enda kaotamist, vaid uute lahenduste leidmist, loobumata sellest, kes sa oled.
„Miski pole püsiv peale muutuse.“
Herakleitos
Alguses puudub uues riigis sageli selgus. Anna endale aega mõista, „kuidas asjad siin toimivad.“ Rahulik ja küps suhtumine ebamäärasusse vähendab ärevust ja aitab säilitada energiat.
„Sa ei saa tühjast tassist valada.“
Inglise vanasõna
Uni, toitumine, liikumine, hingamine ja väikesed rõõmud ei ole luksused. Need on kohanemise ajal olulised ressursid.
„Tunne iseennast ja sa tunned kogu maailma.“
Vana-Kreeka tarkus
Võime arendada endale hinnanguvaba vaatlemise oskust, on hea regulaarselt küsida: „Mida ma täna enda kohta õppisin?“ See muudab kogemuse isiklikuks kasvuks.
Kohanemine ei ole ainult sisemine protsess, vaid ka sotsiaalne liikumine. See muutub pehmemaks, kui inimene ei jää oma „mulli“ sisse suletuks, vaid astub samme väljapoole.
Mis takistab kohanemist
- Pidev võrdlemine: „Seal oli parem.“
- Isolatsioon ja ainult „omade“ seas viibimine.
- Perfektsionism ja vigade kartus.
- Soov kõike korraga kontrollida ja mõista.
Mis aitab kohanemist
- Stabiilsuse rituaalid. Hoia mõned harjumused oma varasemast elust; need annavad järjepidevuse tunde. Lemmikmuusika, õhtune jalutuskäik — need on „psühholoogilised ankrud“, mis säilitavad stabiilsust.
- Ära isoleeri ennast oma ringi. Suhtlemine ainult inimestega, kes räägivad sinu emakeelt, tundub turvaline, kuid see võib muutuda lõksuks. Et tõeliselt tunda end osana uuest riigist, mine sagedamini välja, räägi naabritega, osale kohalikel üritustel ja õpi, kuidas inimesed siin elavad. Üks lühike vestlus kellegagi, kes on selles kultuuris üles kasvanud, võib anda rohkem arusaamist kui sada postitust välismaalaste chat'ides. Kui sul on kolm või neli kohalikku inimest, kellega lõunal vestelda, hakkab sinu tajumine paremaks muutuma.
- Balanss „omade“ ja „kohalike“ vahel. Sa ei pea oma kogukonda tagasi lükkama; see pakub tuge ja soojust. Kohanemine on lihtsam, kui ümber on inimesi, kellega saab olla autentne. Sul ei ole vaja täiuslikke sõpru, vaid mõned, kes tunduvad „omad.“ Kuid sama oluline on omada neid, kes on siin kaua elanud. Nii tekib loomulik sild mineviku ja oleviku vahel, „seal“ ja „siin“.
- Ära karda uues keeles vigadega rääkida. Oluline pole mitte täiuslikkus, vaid ühendus. Isegi lihtne fraas nagu „Õpin veel“ tekitab austust ja toetust.
- Ühised huvid on parim keel. Soojad inimlikud suhted sünnivad sageli mitte kolimisest rääkimisest, vaid ühisest tegevusest: sport, kursused või loomeprojektid. Sellises keskkonnas suhtlevad inimesed indiviididena, mitte „kohalikena“ ja „uustulnukatena.“
- Uudishimu hirmu asemel. Kui sa ei tea, kuidas midagi tehakse, küsi. Huvi ja austus avavad südamed kiiremini kui täiuslik grammatika. Isegi lühike vestlus poes või tänaval on samm sotsiaalse integratsiooni suunas; isolatsioon ainult süvendab stressi.
Emigratsioon, sealhulgas ümberasumine, ei ole valik riikide vahel. See on valik elada, isegi kui alguses ei tundu midagi selge olevat. Kohanemine ei ole üksik sündmus, vaid pidev protsess, viis õppida uuesti elama, jäädes iseendaks. See nõuab tähelepanelikkust enda ja maailma suhtes. Iga päev, kui sa proovid, teed vigu ja liigud edasi, oled sa juba kohanemas. Teisisõnu, kohanenud olemine tähendab elus olemist, avatust ja muutumisvõimet, ilma end kaotamata.
