Kohanemine uue riigiga

Teise riiki kolimine pole ainult uus töökoht, keel või kliima. See on ka kohtumine iseendaga uues olukorras, kus vanad harjumused kaotavad tähenduse ja uued pole veel kujunenud. Kuidas me neile muutustele reageerime, määrab, kas kolimine saab traumaks või kasvuperioodiks.

Uues riigis kogeb inimene sageli sügavat üksildustunnet ja alguses tunnet, et on ümbritsevast elust lahti ühendatud. Seetõttu võivad välismaal elavad inimesed langeda negatiivse mõtlemise lõksu: „siin on kõik valesti“ või teha valeüldistusi, näiteks „inimesed siin on ebasõbralikud.“ Samal ajal tuleb olla valmis end uuesti looma, et taastada oma identiteet ja luua enda ümber uus maailm. See nõuab aega ja jõudu, kuid muud võimalust pole.

Kohanemine kui protsess

Vaatleme kohanemist protsessina, mis nõuab teatud psühholoogilisi oskusi. Oskusi, mida saab ja tuleks arendada ja treenida.

Kohanemine algab lihtsa küsimusega: „Kuidas saan ma siin iseendaks jääda?“ Inimene, kes leiab end teisest riigist, seisab silmitsi mitmete muutustega: uued suhtlusreeglid, teistsugune kehakeel, võõrad sotsiaalsed rütmid, isegi erinev aja- ja ruumitaju.

Kui käsitled seda ohuna, tõmbub psüühika kokku. Kui näed seda õppimisprotsessina, ärkab uudishimu ja kohanemine läheb kiiremini.

Igaühe ees, kes seisab künnisel kohver käes, on selle reisi neli etappi:

1. Inspiratsioon: kõik tundub põnev ja uus.
2. Vastasseis: ilmnevad raskused, arusaamatused ja väsimus.
3. Tasakaalu otsimine: tekib arusaam, et siin elamiseks on vaja muutuda.
4. Integratsioon: tekib rahutunne ja tunne, et „olen kodus“.

Iga etapi juures tasub arendada teatud oskusi:

„Kui tahad, et sind mõistetaks, püüa esmalt mõista.“
Stephen Covey, The 7 Habits of Highly Effective People
Võime kuulata ja näha teisi ilma võrdlemata või hindamata. Kui esitame küsimusi ja näitame üles uudishimu selle kohta, kuidas asju „siin“ tehakse, avame tee vastastikusele mõistmisele.

„Kui oled Roomas, käitu nagu roomlane.“
Mediolaanumi püha Ambrosius (4. sajand)
Võime muuta tuttavaid strateegiaid. Mis „kodus“ töötas, ei pruugi siin töötada. Paindlikkus ei tähenda enda kaotamist, vaid uute lahenduste leidmist ilma end kaotamata.

„Miski ei ole püsiv peale muutuse.“
Herakleitos
Alguses puudub elul uues riigis sageli selgus. Anna endale aega mõista, „kuidas asjad siin töötavad.“ Rahulik ja küps suhtumine ebakindlusse vähendab ärevust ja aitab säilitada energiat.

„Sa ei saa valada tühjast tassist.“
Inglise kõnekäänd
Uni, toitumine, liikumine, hingamine ja väikesed rõõmud ei ole luksus, vaid vajalikud ressursid kohanemise ajal.

„Tunne iseennast, ja sa tunned kogu maailma.“
Vanakreeka tarkus
Arenda võimet ennast jälgida ilma hinnanguta, on hea regulaarselt küsida: „Mida ma täna enda kohta õppisin?“ See muudab kogemuse isiklikuks kasvuks.

Kohanemine pole ainult sisemine protsess, vaid ka sotsiaalne tegevus. See muutub lihtsamaks, kui inimene ei jää suletuks omaenda „mulli,“ vaid astub samme väljapoole.

Mis takistab kohanemist

• Pidev võrdlemine: „Seal oli parem.“
• Isolatsioon ja jäämine ainult „omade“ keskele.
• Perfektsionism ja vigade kartus.
• Soov kõike kohe kontrollida ja mõista.

Mis aitab kohaneda

• Stabiilsuse rituaalid. Hoia mõned harjumused oma varasemast elust; need annavad järjepidevuse tunde. Lemmikmuusika, õhtune jalutuskäik — need on „psühholoogilised ankrud,“ mis hoiavad stabiilsust.
• Ära isoleeri end oma ringi. Suhtlemine vaid oma emakeelt kõnelevate inimestega tundub turvaline, kuid võib osutuda lõksuks. Et tunda end tõeliselt uue riigi osana, käi sagedamini väljas, suhtle naabritega, osale kohalikel üritustel ja õpi tundma, kuidas inimesed siin elavad. Üks lühike vestlus kellegagi, kes on selles kultuuris üles kasvanud, võib anda rohkem teavet kui sada postitust välismaalaste vestlusgruppides. Kui sul on kolm-neli kohalikku inimest, kellega lõunal juttu ajada, hakkab sinu ettekujutus muutuma paremuse poole.
• Tasakaal „omade“ ja „kohalike“ vahel. Sa ei pea oma kogukonnast loobuma; see pakub tuge ja soojust. Kohanemine on lihtsam, kui su ümber on inimesi, kellega saad olla sina ise. Sa ei vaja täiuslikke sõpru, piisab mõnest, kes tunduvad „omad.“ Kuid sama oluline on, et sinu tutvusringkonnas oleks ka neid, kes on siin pikalt elanud. Nii tekib loomulik sild mineviku ja oleviku, „seal“ ja „siin“ vahel.
• Ära karda rääkida uues keeles vigadega. Tähtis pole täiuslikkus, vaid ühendus. Isegi lihtne fraas nagu „Ma õpin veel“ kutsub esile lugupidamist ja toetust.
• Ühised huvid on parim keel. Soojad inimsuhted sünnivad sageli mitte kolimisest rääkimisest, vaid ühisest tegevusest: sport, kursused või loovprojektid. Sellistes olukordades suhtlevad inimesed üksikisikutena, mitte „kohalike“ ja „uustulnukatena.“
• Uudishimu hirmu asemel. Kui sa ei tea, kuidas midagi tehakse, küsi. Huvi ja austus avavad südamed kiiremini kui täiuslik grammatika. Isegi lühike vestlus poes või tänaval on samm sotsiaalse integratsiooni suunas; isolatsioon ainult süvendab stressi.

Emigreerumine, sealhulgas ümberasumine, pole riikidevaheline valik. See on valik elada edasi, isegi kui alguses ei tundu miski selge. Kohanemine ei ole ühekordne sündmus, vaid pidev protsess – viis õppida uuesti elama, jäädes iseendaks. See nõuab tähelepanelikkust iseenda ja maailma suhtes. Iga päev, mil sa proovid, teed vigu ja liigud edasi, oledki sa juba kohanemas. Teisisõnu, kohanenud olla tähendab olla elus, avatud ja muutumisvõimeline, ilma et kaotaksid iseennast.